[2003]



Kvantiteedi ja kvaliteedi suhe on mõnikord pöördvõrdeline.
 



[18.05.03]

Mõttetud mõtted mõttetus peas
Mõttetud laused mõttetus reas
Tühi on olek ja tühi on hing
Täis saab ka süda ja täis saab ka ring

Olla on rumal ja olla on paha
Pole mul õnne ja pole ka raha
Elul on mõte, kuid totter on see
Auklik ja mudane temani tee

Vingun ja virisen parem ei hakka
Saatus lööb üles nii eest kui ka takka
Sadul on puudu ja ohje ei ole
Fortuna näeb välja nii kuradi kole

Lõppu ei ole ja vist ka ei tule
Siia ma sündisin, kunas ma suren
Tulge nüüd kõik ja vaadake mind
Selline ongi siis lolluse hind

X X X

[26.10.03]

Kaugete külmade tähtede säras
Võtan Su käest ja me läheme ära
Me valgele lumele jälgi ei jäta
Kui kõnnime teel, mdia hämarus katab

Mets sahiseb vaikselt me ees ja me taga
Täiskuu on taevas ning valgustab rada
Sõnatult kõnnime mõlemad teame
Taolisel teekonnal vaikima peame

Korraks ma seisatan suudlemaks Sind
Kõrgel me kohal laugleb süsimust lind
Vaid natuke maad on jäänud veel sinna
Kuhu ma tahan koos Sinuga minna

Veel mõni samm ja meid ümbritseb hiis
Lumises laanes kajab haldjate viis
Tüvede vahelt vilksab laternavalgust
Elfide laul kuulutab imede algust

Hoian Su käest kui neil' astume ligi
Öö meie ümber on must nagu pigi
Kesk hiit lõõmab lõke nii kutsuv ja soe
Rahu ja rõõm vaid hinge siis poeb

Haldjad vaid korraks vaatavad Sind
Ei hetkeksi katke neil tantsuring
Mind nad teavad ammusest juba
Seepärast viibida Sinulgi luba

On haldjalaul ilusaim ilma peal
Kes seda kuulnud, ei unusta eal
Kokku kus kõlavad puhtaimad hääled
Vaikivad isegi lindude keeled

Sihvakad kehad siin keereldes liiguvad
Lumised oksadki rütmis ses kiiguvad
Paigale jääda ju võimatu näib
Kui ümber me säärane pidustus käib

Ühtäkki ringist siis leiame end
See joovastav tunne see mõistuse lend
Vaid teineteist näeme, ei midagi muud
Sa kummardud veel kord annad mul' suud

Ning lõppebki tants me istume maha
Kõik halb on jäänud meist mägede taha
Tuli on soe ja ümber on sõbrad
Me oleme puhtad me oleme vabad

Üks haldjatest vaikselt laulma sääl hakkab
Aegruum tähendust omamast lakkab
Meisse jääb alles vaid ajatu viis
Koju mis kannab meid koidikul siis