[Jeesus ei tule iial tagasi]

by L.@.S.S.I.E.

"Ou shit, blood & Flowers," ohkas Eva. Päike paistis heledasti. Paistis otse silma. Polnud lootustki edasi magada ja und edasi näha. Und, kus ta oli karu Lõuna-Dakota metsades, kes põgenes kulutulekahju eest. Ja just siis kui tuli oli temani jõudmas, ärkas ta üles. Neetud päike. Tal oli paha olla.
Tal oli väga paha olla.

Nii vastik oli ärgata kuskil laua ääres, pea alaspidi ja juuksed okse sisse kleepunud, kus veel isegi söömaaja jäänused peal. Püha Õhtusöömaaja... nagu oli eile õhtul mingi kild käinud.

Tegelikult sai eile õhtul muudki nalja, meenutas Eva. See kutt, keda nad Jeesuseks hüüdsid, jagas naabri aiast varastatud kana ja koduveini, ise öeldes "See on minu ihu, mu lapsed ja see on minu veri." Ja ta sõimas Juudast kukeks või midagi seesugust. Eva otsis taskust käsipeegli ja vaatas sellesse. Talle vaatas vastu tema enda vägagi klassikalises pohmakas nägu.

Jälle pohmakas.

Juba neljas kord selle nädala jooksul. Ja täna on alles reede... Ta tõusis laua tagant ja tardus samas ehmatusest...

Maas vedelesid kellegi püksid.

Kellegi väga paksu naisterahva püksid. Pükste sisu liigatas Eva jalahoobi peale ja hakkas norskama. Evale tuli meelde et see on eile õhtul Jeesuse poolt Aleksandri kõrtsist leitud naisolevus, kes nimetas ennast suhtekorraldajaks. Ta võis ka seda olla, igatahes integreeriti ja korraldati taga suhteid rohkem kui ühe isiku poolt. Eva ei olnud senimaani aru saanud suhtekorralduse pühast mõistest. Igatahes pidas ta paremaks teda mitte äratada. Mõned inimesed võivad olla väga kurjad, kui neid äratada. Mõned on isegi kaine peaga kurjad. Rääkimata isegi sellisest internatsionaalsest nähtusest kui pohmakas.

Eva läks kiiresti ja maitsvalt teise tuppa ja hakkas käte värisedes oma mobiili näppima. Kuid paraku sai ta vastuseks "Teie valitud mobiiltelefon on kas välja lülitatud või levist väljas." Ja niimoodi iga valitud numbri järel. (Eva ei teadnud veel et Jeesus oli mobiiltelefoni tugijaamamasti otsa kõlkuma tõmmatud ja mast selle tagajärjel välja lülitunud.)

Niisiis keegi ei vastanud. Eva ronis üle magava pr-rasti, võttis oma koti ja halli tolmumantli. Siis tuldud teed tagasi, vahepeal kõrvalhüppega ülesärganud suhtekorraldaja eest, kes teda jalast hammustada püüdis.

Siis pehkinud puuastmetega trepist alla, üle õue ja juba oligi Eva tänaval. Teda tervitas kevadine päike. Eva päikest ei tervitanud. Tal oli lihtsalt väga paha olla. Teisel pool tänavat istusid suure Orbitit reklaamiva plakati all kaks karsklase välimusega meest ja jõid viina. Tuul keerutas üles tolmu ja ühte nädalavanust Kroonikat, kus muuseas oli Eva teada juttu Jeesuse linnatulekust valges Nissani dziibis. Kevadised tuuled on sama kahtlased kui taskuvarga kallistus, meenus nüüd Evale ja ta lappas oma tolmumantli hõlmad kokku.

Majast kostis suhtekorraldaja laamendamist. Muidu paistis olevat kõik vaikne, tüüpiline reede hommik Oa tänavas. Eva teadis nüüd, kuhu ta tee viib.

Herne poe kõrval oli peatunud mingi kahtlast värvi mikrobuss. Selle taha kogunes mingitest veelgi kahtlasematest tegelastest vennaskond piimamannergutega. See oligi Eva siht. Ta tõukas hoolimatu liigutusega eest kolm piimasõltuvuses pensionäri, kes nii jõhkra liigutuse peale isegi protestida ei osanud. "Mulle palun pool liitrit," ütles ta ja pistis suu piimakraani alla.

Piimamüüjaks oli seekord ilus blond, pikkade sihvakate jalgadega sinisilmne noormees, kes Eva soovi peale arusaavalt naeratas ja kraani avas... "Te võlgnete mulle 1500 Eurot," lausus noormees, kui Eva oli puristades piimajoomise lõpetanud.

Ühe käega nägu piimapritsmetest puhtaks pühkides ja teise käega kotist ja kõigist kolmeteistkümnest taskust peenraha otsides meenus Evale taas Jeesus. Temale oli alati igasugu asjade väljalunastamine kerge... (Eva ei teadnud veel, et Jeesus oli kanavarguse eest rahva poolt mobiilimasti otsa rippu tõmmatud. Selliseid juhtumeid sündis 21. sajandi euroimpeeriumi idaosas pidevalt. Rahvas polnud rahul värskelt võimule tulnud eurodiktatuuriga ja asus sageli ise kohut mõistma. Liiatigi kui politsei ei viitsinud kanavargusjuhtumeid uurida, kuna kanapidamine oli eurodirektiivi kohaselt eraisikuile keelatud, aga üks kana maksis Tartu salaturul tervelt sama palju kui mõni lagunenud ja räämas Supilinna majalobudik.

Eva hakkas mööda Herne tänavat kesklinna poole astuma. Ta meenutas kuidas nad olid siinsamas lähedal Arnoga tuttavaks saanud. Tema oli parajasti mingisse aeda õunavargile läinud, kui märkas veel ühte õunavarast puu otsa ronimas. Paraku aga ta kiljatas ehmunult ja seda kuulis aia omanik, kes nad aiast karistuseks välja viskas.

See aiaomanik oli muuseas Jeesuse isa. Jeesuse tegelik nimi oli aga Jaagup. Ta oli ühe lätlase 17-aastane kasupoeg, kes oli juba päris kuulsaks saanud oma sigaduste ja pangaröövidega.

Seltskonnakroonika kirjutas Eva ja Arno seiklusest aga oma variandi, tegelikult päris ilusa loo, paraku muutsid nad Arno nime Aadamaks ja lisasid muidki kahemõttelisena tunduvaid lisandeid alastioleku ja patutunnetuse asjas. Raske on see elu. Igasugused tegelased võivad su kohta igasuguseid asju kirjutada. Rahvas usub seda. Ei tea, mida nad meie tänaõhtuse läbu kohta kirjutaksid...

Eva naeratas mõrult ühele endisele tuntud eesti ärimehele, kes Kroonuaia tänava nurgal sente kerjas ja jätkas oma teed kesklinna suunas, ise ikka mobiilil järjekindlalt Jeesuse ja kõigi teiste 12 Annelinna päti numbreid valides...