[Politseipäeva tähistuseks]



by L.@.S.S.I.E.



Linnavalitsuse suurde saali oli kogunenud üpris palju rahvast. Kohale olid sõitnud isegi mõned ministrid, peale Tallinna külaliste viibis kohal ka see seltskond, kes võisid end nimetada selle väikelinna koorekihiks. Peale nende viibisid saalis veel paraja sümfooniaorkestri jagu pillimehi ja üks surnukeha. See laip oligi nende inimeste kokkutulemise põhjuseks.

Inimesed vestlesid vaikselt omavahel oodates tseremoonia algust.Mõned sättisid kirstu ümber lilli, üks natuke liiga palju pahasid kemikaale tarvitanud vanamees, kes muuseas oli kohalviibiva laiba isa, nuttis valjusti.

Maja ette pargitud politseiautost tuli aga hoopis teistsuguseid hääli. Keegi oli unustanud autoraadio välja lülitada ja nii oligi üle terve linnavalitsuse esise väljaku kuulda kuidas keegi kole neiu veel koledama nimega Mari-Liis laulis teise dimensiooni jõudmisest. Peale autode viibisid väljakul ka kaks koera kellest väiksem tegeles avaliku kirpudeotsimisega.

Juba kolmandat päeva sadas järjest vihma. üle Taani väinade kohale kooberdanud madalrõhkkonnad hoolitsesid selle eest, et linnarahvas ei saaks rannas logeleda. Terve see suvi oli sadanud peaaegu lakkamatult vihma. Vihma sadas ka siis, kui üks endine afganistani sõjaveteran selle laiba nädal aega tagasi tekitas, aga seda ei teadnud peale veterani ja laiba veel mitte keegi. Siis kui laip veel endast elusat inimest kujutas, oli tema ametiks linnapea. Nüüd kujutas ta endast üheksakümmend kuut kilo inimliha, mis hakkas hoolimata külmutusseadmete pingutustest juba vaikselt halvaks minema.

Linnapead tappes ei teadnud veteran et tegu on linnapeaga. Ka linnapea ei teadnud et tema tapja on afganistani veteran.Paljud aga tahtsid teada kes virutas linnapeale tundmatu nüri esemega pikku pead ja kuus korda järjest, ehkki ka ainult esimesest korrast oleks piisanud. Peaaegu igalühel oli tapmise kohta oma versioon, aga vaikselt linnaservas, punases väikeses eramajas elavat meest ei kahtlustanud keegi. Politsei oli kuriteos kahtlustatavana kinni pidanud ühe kohaliku kalkari, kes mõrvaajal ennast mälukasse oli joonud. Tegelasele üritati selgeks teha kuidas, kuna ja kuskohas ta linnapead tappis.Kalkar aga ei suutnud kõiki üksikasju piisavalt selgelt meelde jätta ja linna politseipealik oli tema peale juba õige pahane. üldiselt võis ta aga rahule jääda - kõik ajalehed kirjutasid kalkarist kui surmkindlast mõrvarist ja pildilehtede reporterid jäädvustasid üksteise võidu kalkari kodu kus kõige muu kraami keskel elutsesid 16 koera (kalkar teenis elatist tõukoerakutsikate müügiga).

Kohalikud inimesed arvasid asjast teisiti, aga keegi ei tulnud nende käest küsima. Pealinna ajakirjanikud ei usaldanud kolkalinna elanikke. Ja ega keegi kippunudki oma arusaamasid verbaalselt väljendama. Huvi pakkus vaid seik, et keegi oli paar päeva enne mõrva linnavalitsuse hoone ukse kõrvale markeriga sodinud MENE,MENE,TEKEL. Teatavasti oli sama sõnum seinale tekkinud kusagil mujal linnas ja ka siis oli sellele järgnenud häving... See juhtum leidis kajastamist isegi piiblis, olles ka vist esimene graffity äramärkimine maailmakirjanduses...

Päris piibellikku kuulsust see kirjutis küll veel ei saanud, aga selle väikese riigi kõige suurem ja tähtsam nädalaleht avaldas seda kujutava foto isegi oma esiküljel. Graffity tegelik autor, üks veidi amerikaniseerunud maailmavaatega kunstitudeng irvitas asja üle oma sõprade ees senikaua kuni kuuldused ka politseiinstantsideni jõudsid ja nüüd istus ta koos eelmainitud kalkariga linna laguneva arestimaja kambris ja otsis oma pikkadest juustest täisid süüdistatuna vabariigi vastases vandenõus.




Umbes kella kahe ajal ronis saali nurka paks,lühike metssiga meenutav meeskodanik, kelle kohta teadjamad inimesed teadsid juba ilma mõtlemata et tegu on vabariigi ainukese siseministriga. Siseminister pidas pika kõne kuritegevusest ja kiitis politseid kes suutis raske ja ühiskonnaohtliku kuriteo juba kahe tunniga lahendada. Siseminister ei uskunud isegi seda, mida ta rääkis, aga ta teadis et nii tuleb rääkida ja kui ta nii ei räägiks oleks ta ise endine siseminister või halvemal juhul umbes samasugune laip nagu see seal kirstus.Iga mees näeb omavanuse mehe matustel viibides vaimusilmas omaenda matuseid ja see mees tahtis veel elada.

Samal ajal laskus üks kärbes surnu ninale. Talle järgnes peagi teine ja nii nad otsustasidki koos sugu tegema hakata. Seda seksi nähes ei suutnud kirstu kõrval valves seisev kriminaalpolitseinik oma suunurkade üleskerkimist takistada.

Laip aga lebas rahulikult ja lõhnas. Vaevumärgatavalt.

Selles linnas polnud krematooriumi. See, et seda siin polnud, oli ka linnapea süü, nagu paljud muudki asjad - üldiselt hinnati linnapea valitsemisaega selle linna üheks kõige nirumaks perioodiks. Kui linnapea oleks osanud oma saatust ette aimata oleks ta lasknud selle kindlasti ehitada.




Samal ajal kihutas mööda Tartu maanteed linna sisse ilma numbrimärgi ja esiklaasita BMW 300. Selles istus mees. Mees oli kalkari vanem vend. Ta oli just kaks nädalat tagasi vanglast vabanenud ja oma vennaga juhtunu pärast püha viha täis.

Auto kõrvalistmel vedeles kärbik ja mõned padrunid, mis kiikusid tooli peal kurvide möödudes lõbusalt edasi-tagasi. Mees oli karistust kandnud tapmise eest. Talle lihtsalt ei meeldinud naabrimees, kes tema lemmikkalapüügikoha ette oli ehitanud aia ja selle tähistanud sildiga ERAVALDUS. SISENEMINE KEELATUD. Pärast seda kui naabrimees oli talle kolmandat korda seal kalapüüdmise eest politsei välja kutsunud ja see talle 1800.- trahvi määras, oli ta läinud ja naabrimehele lauajalaga pähe andnud (lauajalad olid selles linnas üldse mõrvarelvadena populaarsed). Seekord oli aga mees otsustanud kärbiku kasuks. Ilmselt oli moodne tehnoloogia ka siia kolkalinna jõudmas.

Mees kihutas linnaväljaku servale seatud tõkestavatest teipidest läbi ja peatas oma auto politseimasina kõrval. Paar kohalikku uudishimulikku vanamutti tõttasid jooksuga autole järgi. Päris järele aga nad ei julgenud minna, sest nägid kuidas mees kärbikust eismese lasu ust valvava politseiniku pihta lasi. PIHTA,PõHJA kommenteeris üks.

Saalis aga lõpetas siseminister oma paatoslikku kõnet.Ta aga ei jõudnud oma suud sulgeda sest kohe kihutas sellest suust kärbikumehe hästisihitud kuul sisse. Kõrist purskus verd valgele särgile ja kõrvalviibinud linnavalitsuse suhtekorraldajanna mustale kleidile. Korisedes kukkus siseminister nii umbes paarikümne sekundi pärast kokku.

Paarikümne sekundi pärast aga polnud kellegil aega kokkukukkunud siseministrit vaadata, sest kõik tegelesid enda saalist minematoimetamisega. Kõik politseinikud ja muud relvakandjad, kellel juhuslikult relv kaasas oli, haarasid need pihku ja üritasid kärbikumeest tabada. Paraku polnud aga nende linnas ka lasketiiru ja seetõttu olid nende lasketulemused üpriski viljakad. Kaks kohalikku politseinikku oskasid tabada üksteist rindu,üks linna ainukese turvafirma esindaja suutis tabada siseministri turvameest. Paugutamise lõpetas siseministri ihukaitsja, kes lasi läbi kärbikumehe parema käe. Pärast väikest ebavõrdset käsitsivõitlust kolme politseinikuga suudeti kärbikumees põrandale pikali suruda.

Saalist põgenev rahvas aga oli korraldanud päris kenakese segaduse, mis tipnes sellega et üks paks linnasekretärineiu jooksis vastu kirstu, nii et see ümber kukkus. Sellest ehmunult hüppas ta vastu küünlajalga, mis nii jõhkra kohtlemise peale ümber läks ja samas ka laest ripneva musta drappriide süütas.

Paari minuti pärast oli linnavalitsuse esine väljak täitunud igat liiki eriteenistuste autodest. Sokis inimesed kakerdasid karmiilmeliste Kapolaste ja kiirustavate tuletõrjujate jalus. Kuskil nuttis mahaunustatud rinnalaps. Keegi naine kriiskas valjuhäälselt KUS MU MOBIIL ON! KUHU MU MOPSIK JÄI!

Sellele segadusele tegi kiire ja järsu lõpu Kapo ohvitser kes suunas oma mehed üleliigset rahvast väljakult ära ajama. Pärast küllaltki julma väljakutühjendamist(kus liigagarad kapolased isegi kaks tuletõrjujat väljakult välja viskasid) tõid politseinikud kärbikumehe välja. Just kohalejõudnud kõrgem vastuluureohvitser talutas käerauastatud mehikese oma autosse ja kihutas tuldud teed tagasi pealinna poole...




TO BE CONTINUED...