[Raison D'etre]

Kyo avas silmad atakieelses seisundis. Mingi õhuhäiresireen pröökas talle edukalt täpselt kõrva ja piisavalt kõvasti, et Kyole tundus, nagu see oleks ka viimane heli, mida ta kunagi üldse kuuleb. Sireen osutus siiski uueks äratuskellaks (ja väga tõhusaks, peab mainima), mille Shinya oli just Kyole eelmisel päeval kinkinud. Ilmselgelt oli tegu vihjega Kyo patoloogilisele hilinemisele.

"Rise andu shine," mõtles Kyo ohkega. Jäsehaaval irdus ta oma pehmest voodist ja voolas uniselt Philip Morrise paki juurde. Kaks suitsu. Kohutav. Ohkega süütas Kyo ühe neist. Ohkamiseks põhjust jätkus, kuna ees ootas ülimalt tegus päev uue video võtetel.

Pärast mõningaid mossitamapanevaid mõtteid võttis Dir en Grey primadonna siiski kargu alla. Oh kuidas ta ei viitsinud jälle ühte päeva sentimeetripaksuse grimmikihi all pro.ekate ees higistada. Aga ta oli selleks sunnitud. Leping ja Kaoru pilk ja mis kõik veel. Kyo judises kõigele sellele mõeldes.

Sellegipoolest jäi Kyo võtetele hiljaks. Inimesed stuudios olid juba närvilised ja sagisid edasi-tagasi, kui ta tasakesi üritas nägu teha, et tegelikult on kõik korras. See õnnestus tal nii kaua, kuni tema ette ilmus Shinya süüdistav nägu.

"Gomen nasai... Ma ei saanud kuidagi kodust minema," piuksatas Kyo.
"Jah, eks ta ole," mõõtis trummar teist pika pilguga. "Mis sellest, et meie siin juba tund aega kohal oleme olnud!"
"Ma ju palusin vabandust," soigus Kyo ja vudis Shinya hävitava silmavaate eest grimmi.

Võtted nõudsid koreograafilise poole pealt tõelist virtuoossust. Ja seda mitu tundi järjest. Isegi Shinyal ja Diel oli keel vesti peal, teistest rääkimata. Kyo oli peaaegu agoonias, kuna ta oli unustanud endale suitsu juurde osta ning oli seetõttu sunnitud teiste käest nuruma. Ainus, millega Kyo end lohutada sai, oli fakt, et tegu oli viimase võttepäevaga. Ja õhtul toimus Shinya pool läbu!!! Shinya ise keeldus seda muidugi läbuks tituleerimast, kuid Kyo eelistas asju õigete nimedega nimetada.

Igatahes maandus Kyo kella üheksa paiku Shinya pool. Teised olid juba kohal ja mõnevõrra ebakaines olekus. Vokalist leidis, et ta peaks kiiresti järele jõudma, kallas endale päris hirmuäratava koguse saket ning asus ümbrust uurima. Vaatluse tulemused osutusid huvitavaks - Shinya oli nimelt endale ebatüüpilisel kombel samuti suhteliselt jokkis. Die ja Kaoru olid juba jõudnud kudrutamisstaadiumi ja Toshiya lõbustas end tikkude ükshaaval süütamise ja siis nende ennastunustavalt jälgimisega.

Shinya nägi kuidagi jube hapu välja. Hapum kui täna päeval stuudios, mõtles Kyo endiselt kergete süümekatega hilinemise osas.
"Mis on?" riskis Kyo küsida.
"Selg on. Haige," kõlas lakooniline vastus. Shinya imetles oma pärlmutterlakiga kaetud küüsi ja ohkas.
"Tahad, ma masseerin sind," pakkus Kyo järsku. Ta ei teadnud isegi, miks.
"Oskad või," kahtles trummar.
"Igatahes," virutas Kyo endale rusikaga vastu rinda ja köhis natuke aega pärast seda. "Ma teen ainult ühe suitsu veel."
"Olgu," jäi Shinya nõusse. "Ma olen oma toas, tule siis sinna."

Kyo nautis oma sigaretti ja mõtles eelseisvast ülesandest. Ta tundis teatavat ebamugavustunnet oma kergekäeliselt loobitud pakkumise osas, kuid nüüd polnud enam midagi parata... Ta susises pahaselt, kui kõrvetav aisting näpuotstes ta banaalsel kombel reaalsusse tagasi tõi.

Oli aeg.

Kyo tõusis ning heitis pilgu enda ümber. Die ja Kaoru olid kudrutamisest juba edasi jõudnud ning silitasid teineteist andunud ilmel. Toshiya oli läinud poodi uute tikkude järele. Enne minekut oli ta vist ka midagi roosadest küünaldest sokkinud, kuid selles polnud Kyo eriti veendunud ja tegelikult ei tahtnud ta juurelda ka selle kallal, mida teeb üksik Toshiya... Aga ei, sellest ma parem tegelikult ka ei mõtle, otsustas ta. Igatahes oli tal nüüd võimalus märkamatult Shinya tuppa hiilida.

Kyo koputas arglikult.
"Sisse," hüüatas kergelt sumbumud hääl.

Kui blond laulja ukse avas, oli ta sunnitud natuke aega õhku ahmima. Bee.is toas helesinisel baldahhiinil Morning Musume hiiglasliku hamstri kõrval lamaskles kõhuli poolalasti Shinya, pikad juuksed padjal laiali. Ei pea vist mainima, et ta oli seejuures veel eriliselt malbe näoga.
Kyo neelatas. Egas midagi, tuli edasi astuda. Mis ei tapa, teeb tugevamaks.

"Õlid on öökapil," kostis Shinya mahe hääl. Kuidagi liiga mahe, tõmbus Kyo kulmu kortsu, kuid kehitas siis õlgu. Shinya oli lihtsalt täis. That's it. Kyo haaras õlipotsiku ning kallas pool sellest Shinya paljale seljale.

"Lollakas!" kiljatas Shinya. "See on ju külm!!!"

"Vabandust," irvitas Kyo. Tuleb tunnistada, et talle päris meeldis trummari ehmatatud-olek... Aga nüüd tuli tegutsema asuda. Ta hõõrus käed õliga kokku ning hakkas Shinya selga mudima. Shinya lausa nurrus mõnust.
"Kus sa seda kunsti õppisid?" küsis ta.
"Loomulik intelligents," kehitas Kyo õlgu.
"Poleks uskunudki, et sa nii intelligentne oled," nurrus Shinya edasi.

Kyo leidis, et selle peale vist siiski ei ole mõtet solvuda.

"Tead, sa võiks natuke allapoole liikuda," mainis Shinya äärmiselt süütu häälega.
"Tead, siis peaks sa oma püksiluku lahti tegema," vastas Kyo mõtlematult ja mõistis kohe seejärel, et oli just ise laviini endale kaela tõmmanud.

Kostis vaikne surin. Kyo püüdis toimuvale mitte mõelda. Selle asemel tõmbas ta Shinya kitsaid musti puuvillaseid pükse natuke allapoole ja masseeris kõigest hingest selja ülemist poolt.

"Kyo," ägises trummar.
"Mh?" küsis laulja.
"Sa tegelikult ei pea mu kopse sisse lükkama!"
"...vabandust..."
"Mul valutab tegelikult hoopis sealt sabakondi juurest."
"..."

Kyo ligines Shinya tagumikule teatava vastumeelsusega. Mitte Shinya suhtes, küll aga iseenda osas. Oli ta ju juba mõnda aega seda noormeest piielnud, kui talle tundus, et bändikaaslaste pilgud mujal on. Nagu iseenesest liikusid vokalisti sõrmed õlipotsiku suunas, kuid seekord ei olnud sissemääritav piirkond enam sugugi mitte selg, vaid hoopis see koht, kus selg otsa sai...

Shinya tegi mingit kahtlast häält, millest Kyo ainult innustust sai. Teise käega silitas ta ilusa trummari juukseid ning suudles läbi kõik selgroolülid. Seejärel tõusis ta ning lahkus helesinise kanga lahmakate vahelt, kuid ainult selleks, et uks lukustada, elektrivalguse asemel küünlad süüdata ja tagasi pöörduda.



Hommikul ärkas blond laulja taas kord atakieelses seisundis, kuna koos silmade avamisega meenusid ka eelmise õhtu ja öö sündmused. Ükskord see süda mul veel üles ütleb sellise elu juures, mõtles ta mõrult.

Kyo keeras end ettevaatlikult selili, et mitte äratada Shinyat, kes teda kõvasti kaisus hoidis ja läbi une üliarmsalt naeratas. Morning Musume hamster on nüüd vist vallandatud, mõtles Kyo hajameelselt, kui ta üle voodiääre piiludes suurt ja karvast tagumikku nägi. Äkilise hellusehoo ajel korjas Kyo selle õnnetu loomakese maast üles ja asetas ta Shinya embusse enda asemele. Ise libises ta voodist välja ning hakkas mööda tuba oma riideid taga otsima. Õnneks oli ta õhtul ainult saket joonud, nii et isegi pohmakas polnud kuigi hull, ainult et suitsu tahtis ta küll hirmsal kombel ja Shinya toas suitsetamine võrdunuks vabasurma minekuga.

Kyo tahtis elada pika ja täisväärtusliku elu. Vähemalt täisväärtusliku, pikkus polnudki nii oluline. Ja surra poole suitsu pealt poleks üldsegi mitte tore, leidis ta. Pealegi olid ta suitsud vist niikuinii kuhugi teise tuppa jäänud.

Sellise filosoofilise mõtiskelu käigus oli ta suutnud oma hilbud jälle selga sobitada ja oli valmis väljuma. Ta heitis veel ühe pilgu tudivale Shinyale ja naeratas, käsi ukselingil. Naeratus tardus umbes kolmandal sekundil, kui Kyole kohale jõudis, et ta ei saa lukku lahti.

Ta proovis igatmoodi ust avada, isegi virutas sellele jalaga ja keksis natuke aega valust krimpsus näoga teise jala peal, kuid uks keeldus täiesti kategooriliselt avanemast.

Vokalist vudis voodi juurde ja kukkus meeleheitlikult Shinyat raputama ning togima.

"Kuulekuulekuulekuulekuule!!!"
"...mmmhh?" Shinya oli nägupidi padjas.
"Me oleme luku taga, saad aru!"
"Mis luku taga," kostis trummari endiselt summutatud, kuid nüüd juba ärevnenud hääl.
"Ma panin eile ukse lukku, ma ei saa seda enam lahti, ma proovisin igasuguseid võtteid, see ei tule lahti ja ma tahan sitaks suitsule," närvitses Kyo.

Shinya tõusis ehmunult istukile ja näppis hamstri vaikselt juba kiilanevat pealage. Ju tal on see kombeks, kui ta mures on, käis Kyo peast läbi väike uitmõte, mis lahkus aga sama kiiresti kui ta tulnud oli ning tegi ruumi üheleainsale suurele murele nimega Suitsunälg.

Shinya mudis ikka veel õnnetu näoga oma hamstrit ja oli ilmselgelt nutmapuhkemise ääre peal. Kyo mõistis, et trummarist pole asja ning otsustas abiväge kutsuda. Enne kui Shinya aru sai, mis pisikesel bändikaaslasel plaanis on, oli viimane juba ukse juures ning karjus oma üüratut kopsumahtu viimse võimaluseni kasutades appi.

Shinya unustas shoki tõttu isegi hamstri näppude abil raseerimise ära ja lihtsalt jõllitas Kyod.

Kohe kostuski kolme jalapaari müdin ja uks paiskus lahti, virutades Kyo peaaegu pikali. Kyo ja Shinya vahtisid tulijaid ammuli sui; Die, Kaoru ja Toshiya vastasid täpselt sama lollaka näoga.

"Mis, kas Kyo ei hakkagi surema?" uuris Toshiya hämmeldunult.
"Ei, aga kuidas te sisse saite?" küsis äsja arvatavas surmasuus olnud isik veel juhmima näoga.
"Tulime," kehitas Toshiya õlgu. "Uks oli ju lahti."

Kyo läks näost valgeks, seejärel punaseks ja lõpuks kollaseks. Kuidas ta oli ometigi võinud unustada, et Shinya uks käis sissepoole...

Shinya puuris teda nii tigeda pilguga, et Kyo tundis seda ka selja tagant ja muutus selle mõjul veel pisemaks kui ta oli.

"Sa tegid ukse lukust lahti ja lükkasid, mis?" kostis sarkastiline hääl hamstri tagant.
"...mhm..." Kyo kuivas veel poole võrra kokku. õnneks tuli talle päästev ja põgenemist õigustav mõte ning ta tormas toast välja nagu pudrukuul otsimaks oma suitsupakki ja seejärel värsket õhku. Teised vaatasid talle huvitatult järele.

"Ja mis teie siis siin kahekesi LUKU taga tegite?" uudishimutses Toshiya.
"Mis see sinu asi on, püromaan sihuke," kähvas Shinya vastu. "Niikuinii oleks sa mul äärepealt maja põlema pannud eile!"
"Aga päriselt ei pannud ju!"

Die ja Kaoru vahetasid omavahel pilke ja muigasid salapäraselt.

"Ja mis teie naerate," päris Shinya vihaselt, "on ilgelt naljakas sisse põleda, jah?"
"Oh ei, ega me seda ei naeragi," rahustas Kaoru teda särava naeratuse saatel, "lihtsalt Kyo oli nii hädise näoga, kui me sisse sadasime, et... meid hakkas tõesti huvitama, millega te siis õigupoolest tegelesite..."

Kaugemale nad ei jõudnud, sest Shinya sattus antud intsidendi meenutamisel märatsushoogu ja hakkas kolme itsitavat tegelast käeulatuses olevate objektidega loopima. Tüübid irvitasid veel rohkem ja kadusid riburada toast. Shinya viskus allesjäänud voodiriiete peale ja tundis, et ta tahaks vägagi kuskil mujal olla, eemal nendest lollakatest, kes muud ei oska, kui ainult irvitada. Kui ainult, siis... Aga ei, Kyo on kah lollakas! Jumala eest, isegi ust ei oska ta lahti teha. Lollakas.

Shinya ohkas, korjas oma poolkiilaka kaisulooma taas kord maast üles ja haaras ta kaissu.

Kostis välisukse avanemise ja seejärel sulgemsie heli. Veel lollakaid või, mõtles trummar mõrult. Aga mõningase pingsa kuulatamise järel selgus, et kedagi polnud juurde tulnud, vaid kõik olid hoopis lahkunud.

No tore on, mossitas niigi õnnetu Shinya edasi. Kenad sõbrad küll, jätavad mu veel siia üksi ja seda laga koristama. Ja ust nad ka lukku ei pannud.

Uks. Lukk. Panemine.

Shinya krimpsutas oma ilusat n.gu ja otsustas, et kui murdvargad tulla tahavad, on neile tee vaba. Tema ei viitsi küll praegu minna ja mingi ogara lukuga jamada. Tal on targematki teha.

Just siis, kui ta oli oma hamstrit kallistades (või õigemini pooleldi lämmatades) vaikselt tukastama jäänud, kuuliski ta välisukse avanemist. Shinya ei uskunud oma kõrvu. Ongi murdvargad!

"No kurat, siit korterist te küll midagi ei saa," ümises ta endamisi ringi vaadates ja sobivat tapariista otsides. Paraku ei paistnud kuskil midagi sobivat. Shinya tundis kerget paanikavinet kuskilt soolestikust algavat ja seejärel üle keha jaotuvat. Sammud nimelt liikusid köögi poole ja peatusid seal. Kostis mingit kolinat ja vaikset, ent sellevõrra vängemat vandumisepominat.

Shinya tuba oli köögist vaadatuna ülejärgmine, seega oli tal veel veidi aega...

Aga ei! Saladuslikud, hiilivad vargasammud liikusid otse tema toa poole. Kui kutsumata külaline lingile vajutas, haaras Shinya voodi alt põrandaharja ning virutas selle harjased ees sinna, kus tema arvates pidid asuma vaenlase silmad.

Üllatusega avastas vapper kodukaitsja end järsku põrandalt millegi pehme ja oigava otsast. Pealegi oli ta käsi mingi libeda asjaga koos. Äkk! Ahaa, aga ta polnud eksinud, röövel oli tahtnud teda rünnata ja pealegi veel Shinya enda kööginoaga. See nimelt vedeles rüselevast hunnikust natuke eemal ning Shinya küünitas ennast selle poole, et end kaitsta millegi asjalikuma kui põrandaharja abil, mis oli niikuinii juba näidanud, et ei soovi oma peremehega koostööd teha.

"Shinya, kurat, miks sa mulle harjavarrega virutasid," soigus kuidagi tuttavlik hääl. "Ja tordi, minu ilusa tordi rikkusid sa ka ära!"

"KYO?!?" oli ainus, mille Shinya artikuleeritud kõnes väljastada suutis.

"Jah, mina. Palun tule mu pealt ära, sa oled raske! Ruttu!"

Ilmselgelt oli Shinya arvestanud oluliselt pikema murdvargaga. Manööver harjaga oli Kyol õnneks lihtsalt üle pea lennanud ja vars oli lühikesele lauljale vaid muhu tekitanud. Shinya kobis põrandalt üles.

"Ja see ligane asi on tort või?" uuris ta mõtlikult.

"OLI! Ma veel ise küpsetasin ja puha ja sina lõhkusid ta ära, minu tehtud ilusa tordi... Kreemiga!"

Kyo oli puhtast solvumisest nutu äärel.

"Mina tahtsin tulla ja paluda vabandust, et ma su niimoodi piinlikku olukorda panin ja sina teed niimoodi," veereski esimene pisar üle pisikese põse.

Shinya ei teadnud, mida ta peaks ütlema või tegema, aga talle hakkasid Kyo motiivid tasakesi koitma. Kuna Kyo kössitas ikka veel tordijäänuste kõrval maas, kükitas ka trummar ning vaatas teisele uurivalt otsa. Ta tõstis käe ja pühkis laulja näo õrnalt kuivaks.

"Anna andeks, ma arvasin, et sa oled murdvaras."
"Möh?" ajas Kyo silmad jõlli.
"Röövel noh. Tuled siis nii vaikselt..." tundis Shinya juba isegi kergelt piinlikkust. Selle varjamiseks surus ta näpud kunagi tort olnud vormitu massi sisse ja pistis tükikese sellest suhu.

"Kuule, päris hea on," teatas ta pärast pisukest mälumist.
"On ka või?"
"Mhmh, proovi ise ka!"

Kyo proovis ja ta nägu võttis natuke helgemaid toone. Siis tekkis sinna väike naeratus, mis kasvas üle irveks, puksumiseks ja lõpuks pidurdamatuks naeruhooks. Shinya nägu oli hämmelduse kehastus.

"Ega sul halb ei ole?" küsis ta murelikult.
"Ha... ha...halb? Ekee-ee-ee," luksus Kyo naerust. "A-aga ma olen s-sitaks hea m-m-murdvaras," hirnus ta edasi.

Nüüd naeris ka Shinya.

"Nii et sa annad mulle andeks, eks ju?" küsis Kyo lootusrikka näoga.
"Jah, kui sa mulle selle harja andeks annad," naeratas Shinya vastu.
"Muidugi," säras Kyo ja, kasutades ära trummari hetkelist valvsuse kadumist, suudles teda suule.

~OWARI~